Nonii, meil on siis selline värk siin, et 2-3 nädala pärast saab sparglihooaeg läbi ja siis tuleb vähemalt 2 nädalane paus, kus tööd pmst üldse pole . Oleme siis Sandraga mõelnud hästi palju, et mis teeme, kas oleme siin täpselt kolm kuud ära ja saaks selle farmi asjaga ühelepoole või laseks need kolm kuud lihtsalt kirja panna ja saaks edasi minna . Igal ajsal on aga alati omad plussid ja miinused  . Suur, suur pluss siin töötamisel on see, et meil on hea odav elamine ja samuti on kindel ka see, et tuleb siiski mingi raha ja nulli me minna ei saa , pealegi on siin ka teised eestlased, seega hätta pole võimalik siin mitte kuidagi jääda. Miinuseks on aga see, et me ei saa siin eriti inglise keelt harjutada, sest eestlasi on liiga palju ja ei oska kuidagi nendega lambist inglise  keeles suhelda , seega oleks meil vaja olla täielikult inglise keelses keskkonnas. Pealegi  ei  tulnud me ju siia sellepärast, et hästi palju  raha teenida ja siis minna tagasi Eestisse, kus saaks seda raha nautida. Tulime siiski sellise eesmärgiga, et saame hästi palju ringi käia, tohutult palju kogemusi, olgu need siis halvad  või head ja kindlasti oli meie põhiline soov, et õpiksime inglise keele ära.
Ja nüüd ongi meil suur küsimärk õhus olnud sellega seoses, et kuidas me siit ära lähme ?! Oleme mõelnud, et ostaks auto, siis liiguks edasi Sydney ja Brisbane poole, kuid kahjuks pole leidnud veel sobivat autot, mis oleks registreeritud vähemalt aprilli või maini ja millel oleks ka normaalne hind. Ja Janek ning ka mõned teised on öelnud, et kuna me ei jää siia kaheks aastaks, siis hetkel oleks väga mõttetu osta auto, sest paneksime selle alla korralikult raha ja selle auto edasi müümine võib minna väga keeruliseks, peaaegu et isegi võimatuks.  Samas teame, et soov edasi liikuda on suur ja peamegi riskima, sest kõik eestlased, kes siia tulevad, riskivad ja saavad siiski hakkama. Jah, päris paljud võivad omadega väga pekki minna, sest ei leita tööd ja pole raha, et isegi süüa osta, kuid me ei tohi ikka päris nii ka mõelda, sest siis lähevadki ajsad halvasti.
Eile toimus  selles kõiges aga väike pöördepunkt, mis andis meile veidi lootust, et saame siiski ehk aastavahetuseks siit ära minna ja üritada mujal hakkama saada ja seda siis täiesti inglise keelses keskonnas, ilma teiste eestlasteta. Nimelt töötasin umbes nädala aega ühe naisega koos, kelle nimeks on Merlie. Ta on 56.aastane ja pärit Filipiinidelt nagu enamus töötajaid. Millegipärast pole me liini ääres väga rääkinud,vaid tere hommikust ja sellised väga lambised asjad. Eile ütles ta aga, et ta on viimast päeva tööl, sest sparglit pole enam kaua ja tema abi pole enam nii palju vaja. Ja sellest ühest lausest piisas, et hakkasime rääkima lähemalt oma elust jne. Lõpuks läkski jutt selle peale, et tahame edasi liikuda ja tahaks autot osta, siis ta kohe pakkus enda abi, et võib meid viia enda sõbranna juurde ( kelle juures ta hetkel oma mehega elab, sest töötas siin farmis ja andis veidi ka koolis kehalise kasvatust, muidu elab ta aga  siit Lindenow´ st 1, 5 tunni kaugusel), kus on müügiks üks auto jne, ütles veel,et me vahetaks kodus riided ära, ta ootab nii kaua ja siis viib meid sinna ja toob koju tagasi ka .Lõpuks läksski jutt sellele, et tahaksime minna Brisbane ja kui ma küsisin, kas tal seal on tuttavaid või kedagi, siis ta ütles, et kahjuks ei ole , aga ta õetütar Marvie elab Sydneys ning et ta on abielus ja kuna tema ja ta mees on heal järjel, siis on neil kesklinnas ka korter, mis on päris suur , sest seal on vähemalt 3 magamistuba jne . Siis mainisingi, et oleme unistanud sellest, et saaksime aastavahetuse just Sydneys veeta, sest seal on ju üks maailma suurimaid ilutulestikke ja üldse on see Austraalia üks põhilisem linn, kus võiks ikka ära käia . Pealegi, oleme teinud omavahel kokkuleppe, et enne me siit ära ei lähe, kui käime ära "Kodus ja Võõrsil " rannas , kus teeme ülilahedaid pilte ja kes teab, ehk satume isegi  võtete ajaks sinna.  :) Igaljuhul pärast seda juttu hakkas Merlie rääkima, et ta veedab jõulud ja aastavahetuse oma õetütre juures ja ehk saab meid ka aidata . Ta ütles, et annab meile enda numbri ja aadressi ja et lisab ka facebookis sõbraks ning et üritab meid igati aidata ja alati kui meil mingi probleem on  või kui meil on koduigatsus, siis kindlasti helistaksime talle, sest oleme talle nagu omad lapsed :) Ütles veel, et kui me kuskil ööbida ei saa, siis tema juures ikka saaks ja aitaks meil isegi tööd leida. Ta lubas ka, et räägib oma õetürega, et äkki saab ka tema meid aidata, leides tööd või pakkudes elamist vms ning et me lisaks ta endale samuti facebookis sõbraks ja küsiks kõike:) Ühesõnaga, me tegimegi seda ja see Marvie oli samuti hästi sõbralik,ütles, et tahaks väga meiega juba kohtuda ja ehk saaks aidata ka tööd leida . Andis meile kasulikke linke ja uuris, kus me üldse töötada tahaks. Nüüd ootame aga vastust, kas ta oleks nõus meid näiteks aastavahetusel enda juurde võtma ja ehk ka kauemaksi, muidugi maksaks me üüri jne, aga hea julge oleks minna, kui teaks, et keegi tuttav on juba ees ja võtaks meid hea meelega vastu :) Me pole küll mitte midagi kindlat veel teada saanud, kuid need pisiasjad tegid meid eile juba niii õnnelikuks, sest selline tunne on, et ikka saame minna ja värki. Üritame mõelda küll, et ei küta end ülesse ja ei looda liigselt, sest pärast äkki ei saa, aga siiski mõtleme rohkem nii, et raudselt saame ju :D Eriti veel sellepärast, et see Merlie ise on ka seal ja kuna ta on eriti sõbralik, siis ta kuidagi ikka sebiks meile midagi. Oleme tegelt siiani nii põnevil ja hullult tahaks teada,  mis meist saab ja  kas tõesti saaks ehk pärast jõule juba edasi liikuda ja milline meie elu varsti välja näeb ja üldse kõik, kõik tundub niii põnev. Ning kui meil tõesti veaks, et saame selle naise õetüre juurde, siis ei ostaks me raudselt endale autot, vaid lendaks hoopis Sydneysse, kuna nii oleks palju odavam. Janek käis välja veel plaani,et ehk õnnestuks meil siit rekkaga sinna saada, sest pidevalt lähevad suured kaubaautod Sydney ja Brisbane poole. See mõte tunduks veel eruti lahe, sest siis näeks samuti veidi Austraaliat ja üldse mõte, et saaks rekkaga punktist A punkti B tundub mega , mega lahe :D Hetkel siis ootamegi vastust , mis see Marvie ja ta mees arvavad sellest , kui me veidi aega seal peatuks.

See Sydney jutt polnud aga ainuke asi, miks me nii rõõmsad ja õnnelikud olime. Nimelt kutsus see Merlie meid enda sõbranna juurde, ütles, et jaa ta sõbranna oli ka nõus ja tahaks meid samuti näha( selle sõbranna nimi oli Melinda ja ta on 60.aastane, kes oli abielus austraalia mehega, kuid kes suri mõned aastat tagasi ja nüüd on see Melinda väga-väga rikas ja tal on ka hiiglaslik ja väga ilus kodu . Tegid veel seal nalja, et polegi muud vaja kui et abielluda rikka mehega ja siis kui see ära sureb, saadki rikkaks:D ) Ühesõnaga ei suutnud me juba töö juures ära imestada kui sõbralik see Merlie on ja see ei jõua nagu siiani kohale, kui heasüdamlik ja abivalmis ta on. Ta ise rääkis ka, et talle nii meeldib inimesi aidata ja kuna me nagu tema tütred, siis aitab ta meid kohe eriti hea meelega. Kui me aga sinna maja juurde jõudsime, siis see Melinda lehvitas juba kaugelt ja kutsus kohe tuppa sööma jne. Austraalias on aga see komme, et jalanõusid  ei võeta ära kui tuppa minnakse ja kui me siis Sandraga hakkasime siiski  sandaale jalast ära võtma , panid mõlemad karjuma, et eieiei ärge võtke ära, põrand on ju külm jne.Me ikka tahtsime ära võtta, sest tundub ju nii veider, et lähen jalanõudega kellegi tuppa, kuid siiis see Melinda aga pmst võttis meil jalgadest kinni ja ütles, eieiii ärge võtke ja noh lõpuks jäigi tema sõna peale :D Kui tuppa läksime, siis hakkas hull teenindamine pihta, öeldi kohe, et me istuks maha ja nad pakkusid kohe coca colat ja andsid meile keeksi ja avakaadot ja pakkusid Filipiinide küpsiseid ja mingi buko pandang´ i pakkusid ka, mis on siis sellise jäätise ja samas salati asja laadne möks :D. See toit nägi suht jube välja, sest oli roheline ja ainuke asi, millest aru saime, et seal sees on, oli kookos, seega väga ei kippunud sööma. Õnneks proovisime selle ära , sest see oli üliiihea :D Lisan pärast siis pildikese ka. Samal ajal kui sõime, rääkisime tööst ja meie bossi naisest, kes on AUSALT kõige hullem mõrd ever :D Nii jube on nii öelda kellegi kohta, aga tõsiselt.. hullemat ussi pole olemas, kui tema on :D Seega saime selle bossi naise üle kõvasti nalja visatud ja rääkida kui loll ja õel võib üks filipiinlane olla. Kui olime aga ära söönud, siis hakkas meil selline pildistamine pihta :D Merlie ja Melinda tahtsid minust ja Sandrast pilte, tahtis, et teeksime neljakesi, siis kolmekesi, siis kahekesi ja lõpuks tegime igatepidi ja igal pool  pilte :D Kohati oli nad nagu meie sõbrannad, kes lihtsalt on vanaema vanuses:D See oli kohati nii naljakas, samas lahe ka :) Ja kui ütlesime,et hakkame vist koju minema, siis ausalt oli selline tunne, et tuleksime nagu vanaema juurest, sest nad pakkisid meile ühe suure keeksi kaasa, andid selle buko pandang´ i ka meile , pluss andis veel cocat ja kilekoti täie porgandeid pakkisid ka kaasa:D Lisaks saime nende aadressid ja telefoninumbrid, seega ehk ootavad nad juba meie uut külaskäiku :D Ühesõnaga oli eilne päev ikka mega tore ja igatepidi täis lootust, et kõik läheb veel väga hästi ! :) Eks varsti selgub siis, mis meist päriselt saab, aga ise oleme positiivsed ja usume, et aastavahetuse võtame vastu suuuures, suuures Sydneys, seega kui te vaatate telekast, milline ilutulestik kuskil maailmas oli, siis näete kui lahe meil oli ! :)
Kuna see oli selline heade uudiste postitus, siis ma parem ei räägi sellest bossi naisest veel midagi detailset, aga kuna ta raudselt sama hull ka edasi, siis kindlasti räägin teiel lähemalt, miks keegi teda ei salli ja mida ta siin meil korraldab :)

Tuli üks pikk postitus, kuid ausalt ,lühemalt ei oskaks ma ka midagi kirja panna :)

Lisan siis ka mõned pildid, mis eile tegime seal Melinda juures :)

Keskmine on Merlie ja paremal on Melinda

 See on siis see buko pandang ja imehea keeks

Olge tublid ja nautige peagi saabuvat detsembrit ja muidugi lund ! :) Mainiks aga ära, et meil siin on olnud paar päeva jälle üle 30 kraadi sooja ja oleme ssanud veidi päikest võtta :) Hetkel aga toas nii palav, et isegi puhur ei jahuta meid ja Sandra ei saa ka magada, kuna on niii palav, seega kõike ei tasu ka kadestada :)

Täna oli lihtsalt NIIIIII, NIIIIIIII HEA päev!!! Olen mega õnnelik ja oootan huviga homset, sest siis peaks selguma juba päris palju , mis meist saab nii umbes kuu aja pärast !!
Olen nii elevil, et ei suuda magamagi jääda ja seda kõike, mis täna juhtus on samuti veel raske  sõnadesse panna, aga arvatavasti homme räägin kõigest lähemalt !!
Hetkel lihtsalt see põhiline, et olen selle eluga siin nii rahul ja tean, et kõik peab veel paremaks minema, vähemalt võiks ju :)
 Parimad emotsioonid, mis olla võivad nagu ausalt !
Homseni!

Täna oli siis see tore päev, kui meil oli vaba päev ja õues oli üle 30 kraadi sooja ning lõpuks käisime ära kängurusaarel !!:) See saareke on meist umbes 40 kilomeetri kaugusel ja sinna saarele sõitsime ferryga. Esialgne ettekujutus oli, et sõidame mingi vähemalt 10 minutit ja et seda saart pole nähagi, aga tegelt oli see saar nii lähedal,et vabalt võiks sinna mingi sillakese ehitada ja ferryt poleks vajagi :) Nimelt saime sõitu nautida alla 5 minuti, aga noh eks see ole omaette elamus jällegi, seega ega midagi ära kaotama tegelt siiski  ei peaks :) Kuna me jätsime auto parklasse, siis ei pidanud me selle sõidu eest ka midagi maksma,kuna olime jalamehed, jeejee! Kohe kui saarele jõudsime, nägime kõrgel puu otsas koaalat ja see ei jäänud meie viimaseks koaalaks. Kuna need armsad loomad aga armastavad päevas vähemalt 18 tundi magada, siis ega me eriti neid liikumas ei näinudki ja ega nad väga madalal ka ei armastanud magada. Algul pmst ei näinudki kedagi, aga siis ükshaaval hakkasime märkama neid ja kokkuvõtteks nägime vaid ühte päris lähedalt . Peaaegu oleks talle puulehti ka andnud, aga siis Elle ronis veidi puu otsa ja ehmatas koaala ära :(  Seal saarel elavad muidu inimesed ka, seega oli seal sellised teerajad ning hästi palju aedasid, kuhu tegelt vist ikka ronida ei võiks. Aga kuna reeglid on rikkumiseks, siis meie tüdrukutega ronisime  üle aia , see tähendab, et tegelt Janek tõstis meid üle okastraadi ja me uudistasime koaalasid lähemalt ja muidug nägime ka känguruid . Kõige pealt nägime hästiii pisikest, aga siis nägime ka täitsa suured ära. Üks oli ikka kõvasti minust pikem , ikka sinna 2 meetri kanti :D Kõndsin seal puude vahel kuni jõudsin mingi põõsa juurde ja siis see suur känguru hüppas põõsast välja, algul ikka ehmatasin päris korralikult ära, sest ta oli nii suur ja hüppas ka nii kõrgele:D Üritasime neid veidi piirata ka, et siis hästi lähedale jõuda, aga väga see ei õnnestunud. Tegelt ega paljud ei julgenud lähedale minna ka, kartsid, et nad tulevad kallale või midagi . Elle isegi võttis kaika kätte, et kui peaks kallale tulema, siis on, millega lüüa. :D Ma aga ikka veidi jälitasin neid, sest uudishimu oli suur,  kuigi ega katsuda neid küll võimalik polnud. Nad seal ikka täitsa metsikud ja noh eks  tuleb minna vist loomaaeda või kuskile parki, siis saab kindlasti neid kallistada ja musitada  :) Muideks tegime Sandraga diili, et omavahel jõulukinke ei tee, vaid lähme hoopis kuskile känguruliha sööma, seega on, mida oodata :) Kuigi siiani oleme selle liha kohta vaid halba kuulnud , aga sellest hoolimata proovime siiski selle liha ära, sest vaevalt me seda kuskil mujal kunagi prooviksime .Raymond saarel olime aga  mingi 2-3 tundi ja siis mõtlesime, et lähme ookeani äärde ka :) Teel sinna hakkas meil aga autol radikas vms jamama ja pidime vett küsima. Nimelt on Austraalias selline asi, et kui keegi tuleb ukse taha vett küsima, siis sa pead vett andma, sest kui keeldud,võib see inimene sind kohtusse anda :D Ja kuna inimesed on siin jätkuvalt hästi sõbralikud, siis selle ajaga, kui Janek ja Erik käisid vett võtmas, said nad selle inimese käest juba teada, mis tööd ta teinud on ja kus hetkel töötab , seega said võhivõõra inimese kohta ka väikese informatsiooni, mis on tegelt täitsa naljakas. Ookeani ääres oli seekord aga hästi soe, isegi tuul oli väga-väga soe, kahjuks ei olnud lained aga seekord üldse nii võimsad ja neid oli üldse kuidagi vähe. Seekord oli selline tunne nagu oleks lihtsalt mere ääres olnud vms,aga meile meeldis ikkagi, käisime kaks korda ujumas ja siis mängisime veel võrku ka:) Ahjaaa, Erik ostis endale ameerika jalgpalli ja seda viskasime ka veidi ja see hakkas mulle ikka täiega meeldima :D Kutid ütlesid , et ma viskan seda niiiniii väärakalt, aga millegi pärast lendab see ikka nii ideaalselt , tundub et sain endale uue spordiala, mida harrastama hakata :) Käisime Kriimuga veel skate pargis ka kaasas ja siis sõime esimest korda Austraalia burgerit  :D  Burger oli täitsa hea  , kuigi see oli hoopis teistsugune kui Eestis on. Seal polnud nagu mingit kastet ega salatit vahel, vaid oli pihv, peekon ja muna ja veel mõned asjad. 

Muidu oleme aga olnud niisama töökad ja korjanud herneid ja sparglit. Herneid korjame siis tükitööna ja sparglit tunnitööna, sest tükitööna jääks me küll miinustesse. Ma ei tea, mulle kohe see spargli korjamine üldse ei istu, see on nii igav ja kuidagi väga nõme töö. Samas herneid võid ma korjata lõpmatuseni, sest minu arvates on nii hea maas istuda, muusikat kuulata ja lihtsalt nopid neid herneid ja raha vaikselt tiksub :) Üks päev korjasime Ellega mingi kella 9ni õhtul, lõpuks ei näinud eriti midagi, aga noh kilosid tuli vähemalt korralikult ja vaheboss oli ka rõõmus, et nii tublid oleme. Tegelt on meil siin kõigil hea meel, et kui spargli pakkimist on vähe, siis antakse meile võimalus midagi muud teha ja herneid korjavad kõik eestlased ikka eriti hea meelega:)

Kuna kell on juba pmst 1 öösel, siis ärge imestage, et see postitus nii veide on. Nüüd  peaksin aga  magama minema, sest on homme meil juba töö poole 8st :D

Kui midagi põnevat juhtub või midagi näen või kuulen, annan teada :)

Olge tublid ja tsauu!

Herneid vedasime siis bossi autoga ja ise saime kastis istuda, mis oli ülimaaaalt lahe nagu piltide pealt näha :)

Ja need on siis meie tänased pildikesed :

Tuli see ka meelde, et eile nägime töö juures ikka ERITI SUURT  Huntsman'i !!!

VAIKNE OOKEAN!!